Kaks ametit ja kolm last

Viibis kord Anneli Heinsoo ühel tehnoloogiainimeste üritusel. Ta on sihvakas, üle õlgade langevate heledate laineliste juustega. Tegelenud IT-äris üle kahe kümnendi, sellest suurema osa juhina. Ajas parajasti juttu ühe teise naisjuhiga, kui astus ligi mees, samuti firmajuht, ja küsis: «Mida te, kaks blondi, siin räägite?»
Anneli Heinsoo

Anneli Heinsoo

Ei, see polnud mõeldud üleolevalt ega solvanguna. See oli sõbralik lõõp.

Ent fakt on see, et Eesti IT-ettevõtete juhtide hulgas on naisi vähe. 48-aastane Heinsoo, 135 töötajaga Tieto Estonia, tulu põhjal Baltimaade parima IT-firma tegevjuht ning Eesti infotehnoloogia ja tele-kommunikatsiooni liidu (ITL) president, ühe täiskasvanud ja kahe põhikooliealise lapse ema, on üks neist.

Pole IT-valdkond naistele sugugi kaelamurdev ja sobimatu, väidab Heinsoo. Sest naised on head suhtlejad, neil on empaatiavõimet ja paralleelse mõtlemise oskust, samuti perfektsionismitaotlust – kõik omadused, mis sobivad analüütikuile, tarkvaraarendajaile, testijaile, märgib ta. Statistika kinnitab, et ligi neljandik Eesti IT-vallas töötajaist on naised. Aga neid võiks olla palju rohkem, lisab Heinsoo.

Heinsoo tunnistab, et mõtles pingsalt, lausa põdes, kui suhted Põhja-Euroopa suurima täislahendusi pakkuva IT-ettevõtte Tietoga tunamullu suvel tõsiseks muutusid. Ta oli poolteist aastat varem läinud tarkvaraarendaja Net Groupi müügidirektoriks. Tööd jagus kuhjaga, asjad edenesid, polnud plaani ega vajadustki kusagile mujale minna. Ent mööda ei saanud vaadata ka sellest, et juba esimesel, kahe-tunniseks veninud niisama-kohtumisel Tieto bossiga tekkis asjalik klapp. Kuni kaks kuud hiljem tuli tööpakkumine. «Seni käisin kuus korra lihtsalt juttu ajamas,» meenutab Heinsoo.

Ta sattus raske valiku ette. Ühelt poolt soovis, loomult püsivana, näha, milliseks kujunevad Net Groupis tema töö esimesed viljad. Teisalt peibutas Tieto kui rahvusvahelise firma pakutav korporatiivne kogemus.

Pere toetus aitas langetada valiku Tieto kasuks. 

Naistel, kes tegutsevad konkurentsitihedal alal, nagu seda on IT-valdkond, on vaja enda tõestamiseks kaks korda rohkem tööd teha kui meestel, väidab Heinsoo. Samas, lisab ta, pidurdab naisi sageli see, et nad kardavad meestest rohkem vigu teha ja elavad eksimusi rängemalt üle – sest naistele ei anta vigu nii kergelt andeks nagu meestele. «Ma ei tea, miks nii on,» sõnab Heinsoo. Aga võib-olla on isegi hea, oletab ta naerdes, kui mehed ei pea naist tihtipeale konkurendiks, kuna see teeb nad naise kui võimaliku rivaali suhtes vähem ettevaatlikuks.

«Kui tegutsed kitsas valdkonnas, kipud suurt pilti pahatihti silme eest kaotama,» räägib Heinsoo. «Kui juhid suurt firmat, on vaja laiemat vaadet. Kui näed detailidest kaugemale, on otsuseid lihtsam teha.»

Polnud möödunud veel aastatki Tietos, kui infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu juhatus küsis Heinsoolt, kas ta oleks valmis ITLi presidendiks saama. Jah, ta teadis, et ITLi teemadesse sisseelamine – alates infopoliitikast ja -turbest kuni e-tervise, RTE ehk reaalajas majanduse ja muu sääraseni – nõuab aega. Ja energiat. Toda viimast tal jagub ja esimest, aega, oskab samuti leida. Ta soostus. Ja juhatus valis ta ametisse.

Üks eelis, usub Heinsoo, on naistel veel, ja tema ei pelga seda rakendada. «Ma ei karda rumalaid küsimusi esitada, üldse ei karda,» kinnitab ta. «Naine võib seda ära kasutada, et küsib, mida tähendab mingi kolmetäheline lühend, millest kõik räägivad nagu endastmõistetavast asjast.»

See oli närvesööv aeg. Heinsoo oli Tallinna Tehnikaülikooli endise kolleegi ja õppejõu Enn Õunapuu innustusel hakanud 1990ndate algul looma Microsofti tarkvara edasimüügi võrgustikku. «Sealt alates hakkas lumepall kasvama,» mäletab ta. Kasvas viie aastaga nii suureks, et Heinsoo lõi koos vennaga ettevõtte GT Tarkvara, mis tegeles tarkvara litsentsilahenduste pakkumise ja nõustamisega, kuidas investeering tarkvarasse ettevõtte hüvanguks rakkesse panna. «See oli huvitav,» tõdeb Heinsoo.

Aga ka raske. 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, ja nii aastast aastasse, tuli muretseda ja vaeva näha, kuidas moodustada tegus meeskond – parematel päevadel kuni 35 liiget –, hoida üleval selle teotahet ja indu ning lõpuks hoolitseda, et kuu lõpus jätkuks raha kõigile palka maksta. Ja et aega jätkuks ka perele.

Alates sellest ajast, kui Heinsoo pärast veidi rohkem kui tosinat aastat GT Tarkvara maha müüs, magab ta enda väitel öösel rahulikumalt. Kuigi nüüdki venivad päevad pikaks, 12–14-tunniseks. Ehk: lähevad üle võlli, nagu Heinsoo ütleb.

IT-valdkonna inimeste kohta ringleb palju müüte. Üks levinumaid on kujund patsiga poisist, kes istub pimedas keldris ning kellele aeg-ajalt lükatakse uksepraost pitsasid põrandale.

Sellist tüüpi pole olemas, kinnitab Heinsoo. Need, kellega tema on koostööd teinud, pole olnud mingid introvertsed nohikud, vaid on sõbralikud, intelligentsed ja humoorikad. Kusjuures plussiks, märgib Heinsoo, on see, et nende teadmishimu ei ole põimunud karjerismiga, nagu näiteks pankades. Ent see ei tähenda, lisab ta, et IT-spetsialistidel puuduksid ambitsioonid – ei, nende ambitsioon on uusi teadmisi, kogemusi ja oskusi hankides intellektuaalselt areneda.

Nii palju jõuda ja suuta, nagu Heinsoo, pole võimalik pere ja lähedaste toetuseta. Esimene laps, tütar, sündis tema perre juba siis, kui TTÜ lõpetamiseni jäi veel aasta. Tänu sellele, et noore ema vanemad tulid lapsehoidmisel appi, saigi hiljem oma firma loomine üldse võimalikuks. «Lapse jaoks jäi suhteliselt vähe aega,» tunnistab ta. «Ma ei propageeri, et lapsi nii palju vanavanemate hoole alla jätta.»

Nüüd, kiidab Heinsoo, on palju abi ja tuge abikaasa Üllarist, kes tegutseb ehituskeemia vallas ja kellega nad tähistasid üle-eelmisel kuul 25. pulma-aastapäeva: «Ta on rahulik, annab nõu. Tark ei torma. Mina olen keevalisem, hüppan lahingusse.»

Heinsoo on veendunud, et see, kes soovib, et tal jätkuks tööd ja leiba ka paljude aastate pärast, peaks valima, sõltumata soost või vanusest, just infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni sektori. Või kui valitud on muu ala, olgu või kassapidaja amet, siis asuma end aegsasti ümber koolitama, sest ka üldised e-oskused aitavad tööturul konkurentsis püsida. (Heinsoo ei käi toidupoes kassast läbi, vaid, nagu ta kirjeldab, «piiksutan ise aparaadiga».) Tagatipuks on IT-valdkond tema nägemuses paeluv just seetõttu, et seal on kõik pidevas muutumises.

Kui Heinsoo lõpetas sügaval nõukaajal põhikooli, kuulutas kutsenõustaja, et temast saab maailma parim jalatsipealsete õmbleja. See polnud perspektiiv, mis teda tiivustanuks. Ta läks keskkooli ja unistas seal, et läheb õppima TTÜsse toiduainete tehnoloogiat ning saab seejärel restorani direktoriks. «Tundus uhke amet, oli ju defitsiidi aeg,» meenutab ta. «Mõtlesin, et direktorina õpin, kuidas mitte millestki midagi teha ja arendan oma võrgustiku.»

Aga sisseastumiseksamitel jäi ta joone alla. Läks siis sügisel tööle TTÜ majandusteaduskonna infotöötlemise kateedrisse, kus lõi muu seas elektritrükimasinal sisse teaduskandidaatide väitekirju. Sealsed vanemad kolleegid veensid, et informaatika on tulevikueriala – mingu seda õppima.

Ta võttis nõu kuulda. Eesti taasiseseisvumisaastal lõpetas ta õhtuses õppes infotöötluse eriala.

Ajad ja suhtumised on muutunud. Heinsoo ema oli ökonomist ja isa energeetik, ent sellest hoolimata polnud kodus sundi, et tütar peaks ülikooli minema. Pigem valitses üldine arvamus, et tütar võiks tööle asuda või emaks hakata. Isegi koduseid töid, näiteks toidunõude enda järelt koristamist, mäletab Heinsoo, ei pidanud kaks venda tegema, tema aga küll.

See juhtus keskkoolis, kui Heinsoo sai enda sõnul aru, et ülikool annab ainsa võimaluse elus midagi saavutada – ja et loota saab vaid iseendale ja oma tööle. «Ju mind kummitas jalatsipealsete õmbleja perspektiiv,» lisab ta naerdes.

Heinsoo lapsepõlv ei möödunud ülemäära külluses. Keskkoolis ihkas ta hirmsasti teksapükse, nagu kõik tollased noored. Neid müüsid ärikad otse käest, 120 rubla paar – see oli teenistuja kuupalk. Heinsoo ema tegi selgeks, et nii kalleid pükse ta tütrele osta ei jaksa. Nagu ka soovitud Lee Cooperi firmasildiga jopet.

«Olin vihane, et neid ei saanud,» räägib ta. «Mõtlesin, et kunagi ostan ise teile kõigile need teksapüksid. Sisemine trots oli nii suur.»

Kümmekond aastat hiljem, kui Heinsoo sõitis esimest korda Ameerikasse, tõigi ta sealt isale teksapüksid. Isal, muide, oli tütre kunagine lubadus meeles.

Heinsoo usub, et millegi saamiseks ja saavutamiseks peab leiduma sisemist ambitsiooni. Ent ainult ambitsioonist ei piisa, lisab ta, kui puudub distsipliin, mis paneb saavutada tahtvalt mõtlema ja tegutsema.

Nooruses harrastas Heinsoo võistlustantsu. Koguni nii edukalt, et tuli mitu korda Eesti meistriks ning käis võistlemas mujal Nõukogude Liidus. (Huvilistele teadmiseks: ei, ta ei moodustanud endast neli aastat vanema partneriga, kes nüüd tegutseb treenerina Ameerikas, paari väljaspool tantsusaali.) «Iga päev tegin trenni, suviti kaks korda päevas,» mäletab ta. «Tamp oli meeletu.»

Miks siis harrastus lõpuklassi eel katki jäi? «Tantsimine oli selleks ajaks muutunud minu jaoks intriigide urkaks,» vastab ta lühidalt.

Aga enesedistsipliini, millest hiljem elus palju kasu tekkinud, sai tantsutrennidest kuhjaga.

Mille nimel elus rabada? «Ikka kellegi jaoks,» lausub Heinsoo. Oma firma oli üles ehitatud, laps jõudnud teismeikka. Tekkis mõte teisest lapsest. Tema, taas tütar, sündis siis, kui Heinsoo oli 36. «Varem ei tulnud kõne alla,» nendib ta. Kaks aastat hiljem sündis ka poeg. «Ju ta siis tahtis tulla,» tõdeb ta.

Heinsoo soovitus: kui ühed lapsed olemas ja suureks saamas, tasub saada teised, sest siis püsid värskena.

Kaks noort last, suur ettevõte, tegus erialaühendus – kust tuleb jaks, et neid kõiki ohjata ja juhtida? «Ju ma siis olen veel noor,» lausub Heinsoo lõbusalt.

Akusid laeb ta Paide külje all maakodus, vanas talumajas. Kuid liiga pikalt ei kannata seal olla. «Vaikus hakkab kõrvadele,» seletab ta.

Tema salasoov on rajada kunagi tulevikus Võrumaale oma majutusasutus. Maatükk selle tarvis on ilusate spordi- ja loodusradade lähedusse juba soetatud. Aga selleni, et sinna miski kerkiks, läheb veel ilmselt aega, sest praegu suunab Heinsoo oma energia kahte ametisse. Ta usub, et Eesti arenguhüppe võti peitub IT-võimaluste suuremas ärakasutamises, olgu mis tahes valla

Refereeritud uudisteportaalist Postimees.ee 

Autor: Priit Pullerits

Share